EA 2 – 23. tund (1.05.16) – Pihisakrament (3)

Seekordset tundi alustasime hoopiski kirikus emadepäevakontserdiks harjutades. Proov läks väga-väga hästi, nii lauljad kui pillimängijad olid supertublid ja eriti suurt rõõmu tegi õpetajatele see, et meid nii palju kohal oli! Kohe nagu väike koor!

Kui olime proovi ära teinud, läksime oma klassiruumi ja jätkasime juba tõsisemal, aga väga ilusal ja tähtsal teemal. Nimelt oli meil külas isa Pedro, kes rääkis meile pihisakramendist! Sisuliselt sai üle korratud kõik, mida me juba eelmistest tundidest teame:

  • pihtimine tähendab oma pattude tunnistamist Jumalale ja nende eest andeks palumist
  • pihisakrament on suur Jumala kingitus, tänu millele saame oma hinge puhastada pattudest ja paluda Jumalalt andeks kõige eest, millega oleme Teda kurvastanud, et võiksime puhta südamega Jeesust Armulauas vastu võtta
  • pihtimist pole vaja karta, sest Jumal ise ootab meid pihitoolis ja tahab meile andeks anda!
  • ükskõik, kes või milline on see preester, kellele pihime ja kas ta meile inimesena meeldib või mitte, on see tegelikult Jumal, kellele me oma patud üles tunnistame ja kes meile patud andeks annab.
  • enne pihile tulekut peaksime palves oma südametunnistuse läbi katsuma ja meelde tuletama kõik, mida oleme halvasti teinud (neid tegusid peaksime ka kahetsema ja kogu südamest tahtma neid mitte enam teha). Kindlasti tuleb pihtida kõik surmapatud (see tähendab väga rasked patud), aga väga hea on pihtida ka väiksemaid patte. Pihiks valmistumisel võib kasutada pihipeeglit (nt seda, mida isa Pedro tunnis jagas)
  • pihitooli minnes põlvitame, teeme ristimärgi, ütleme kui kaua on möödas viimasest pihist (või: see on mu esimene piht) ja seejärel tunnistame ausalt kõik patud üles, mis meelde tulevad. Pole vaja karta aus olla – preester ei räägi mitte kellelegi edasi seda, mida ta on pihitoolis kuulnud! Pärast pattude tunnistamist võib preester veel midagi lisaks küsida. Siis annab ta nõu, kuidas edaspidi neid pattusid vältida ja ütleb, mida peaksime tegema patukaristuseks (see on tavaliselt mingi väike lihtne palve). Siis annab preester meile patud andeks. Kohe kui pihitoolist välja läheme, loeme ära patukaristuspalve.
  • kui on esimene piht ja väike hirm on südames või ei tea täpselt, mida pihitoolis teha või lähevad patud meelest ära, siis pole vaja karta! Alati võib preestrilt abi paluda ja preester kindlasti aitab!

 

Lugemist-kuulamist lapsevanematele: KKKpiiskopi loeng ja isa Pedro loeng.

Advertisements

EA 2 – 21.tund (17.04.16) – Pihisakrament (1)

Tänases tunnis rääkisime põhjalikumalt pihisakramendist. Sel teemal jätkame nüüd päris mitu tundi, et kõik küsimused saaks vastatud ja mured lahendatud ning, et asi üldse natuke rohkem tuttavaks saaks.

Alustasime sellest, et mis üldse on sakramendid – kordasime kõik ilusti üle. Sakramendid on erilised Jumala armu allikad ja nende kaudu kohtume Jumalaga erilisel viisil.

Pihisakrament on üks seitsmest sakramendist  ning on  katoliiklase elus keskne sakrament.

Meie lähenesime täna teemale üsna vabalt ja  rääkisime lihtsalt ja südamest. Sellepärast võib-olla kõike kirja ei saa, aga tundus, et tund ise mõjus kõigile nii ilusti, et see ongi kõige tähtsam.

Piht on eelkõige suur Jumala arm. See on suur kingitus ja midagi, mille eest väga tänulik olla.  Pihiks nimetatakse seda, kui me preestri kaudu Jumalale oma patud (ehk halvad teod) üles tunnistame ja nende eest andeks palume ja Jumal meile  andeks annab.

Oluline on, et pihisakramendis kohtume me Jumalaga ja tunnistame JUMALALE oma patud ja palume andeks Temalt, mitte preestrilt.  Kuigi pihitoolis on preester see, kes meiega räägib, siis preester tegutseb sel hetkel Kristuse isikus ja räägib Jumala nimel. Niisiis, pihil räägime me Jumalaga, oma Isaga! Preester on seal selleks, et meid aidata, et võiksime südamelt kõik ära rääkida ja, et Jumala nimel meie andeks saamine kinnitada. Samuti aitab ta meid nõuannetega, kuidas võiksime edaspidi käituda, et neid halbu asju enam mitte teha.

Meenutasime lastega seda tunnet, kui oleme kodus ema-isaga halvasti käitunud. Kõik nõustusid, et see tunne, mis südames on, kui oleme pahandust teinud, on väga-väga halb. Samas, kui hästi me ennast tunneme, kui lähme ema või isa juurde ja ütleme “palun vabandust, ma enam ei tee!”! Ja ema või isa, annavad meile alati andeks ning me oleme jälle rõõmsad ja see raske tunne on südamest kadunud. Oma halbu tegusid tunnistada ei ole kunagi lihtne. Ka andeks palumine pole vahel lihtne, sest oleme väga uhked. Aga see on raskus, mis tuleb alati ületada, sest see, mis tuleb pärast, on nii-nii-nii hea!

Täpselt nõnda on pihiga ka. Pihile minnes, lähme me oma Isa juurde ja räägime temaga nõnda nagu räägiksime oma ema ja isaga. Peame südamelt ära rääkima kõik, mis meile meelde tuleb.

Pihiks peab alati natuke valmistuma. Seda saame teha, kui mõtleme eelnevalt, mida ma pean pihil Jumalale ütlema või, mille eest andeks paluma. Selleks on olemas hulk küsimusi, mis aitavad meil oma halbu tegusid meelde tuletada, nt: kas ma olen valetanud? Kas ma olen oma vanematega halvasti käitunud? Kas ma olen kellelegi haiget teinud? Kas ma olen olnud laisk? jne.  Enne pihti on kasulik nende küsimuste peale mõelda (lehed küsimustega saavad lapsed kindlasti siis, kui esimene piht lähemale jõuab). Väga hea on igal õhtul paar minutit oma  südametunnistust uurida ja  mõelda selle peale, mida olen täna halvasti teinud või mida võiksin teha paremini. Siis on ka enne pihti lihtsam, sest asjad on juba meeles!

See, kuidas piht toimub, on iseenesest väga lihtne. Rääkisime sellest vaid põgusalt, edaspidi räägime kindlasti täpsemalt, samm-sammult. Pihitooli minnes teeme ristimärgi ja ütleme: “Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.” Seejärel ütleme kõik need asjad, mille eest me andeks palume. Pärast seda annab preester meile nõu, kuidas edaspidi tublim olla ning annab meile ülesande (patukaristuse, mis tavaliselt seisneb vaikselt paari palve lugemises), mille kaudu väljendame oma kahetsust ja soovi end parandada. Seejärel annab ta meile Jumala nimel meie patud andeks, meie lähme ja täidame saadud ülesande ning sellega on piht lõppenud.

Piht on  seotud armulauaga. Selleks, et minna armulauda vastu võtma, peame oleme eelnevalt pihil käinud. Seda selleks (nagu üks tubli tüdruk ilusasti ütles): et muidu, kui me lähme armulauale, siis me ei saa korralikult Jeesusega kohtuda. See on väga õige! Piht on selle jaoks, et meie süda oleks puhas ja võiksime Jeesust vastu võtta kõige suurema puhtuse, armastuse ja hardusega! Kui süda on patu tõttu lukus, siis ei saa Jeesus ka sinna elama asuda. Patud on nagu takistus meie ja Jumala vahel. Ta ei pääse meie südamesse. Ja sellepärast on väga vajalik oma süda Tema jaoks puhas hoida. Samuti on see austuse märk kui võtme Jeesust vastu väärikalt.

Aga pihil ei pea käima iga kord enne armulauale minekut. Armulauale ei tohi kindlasti minna juhul, kui sul on surmapatt südamel. Surmapatt, see tähendab eriti rasket pattu, mis meie südant väga-väga vaevab või tegu,  mis me teame, et on väga halb. Aga muidu võiks pihil käia umbes kord kuus. Armulauda võtame me aga enamasti vastu palju tihemini (paljud inimesed lausa iga päev!). Samuti tuleb pihil alati öelda kõik halvad teod, mis meile meelde tulevad. Midagi täie teadmisega ütlemata jätta,ei tohi, sest muidu piht ei kehti.

Igal juhul  ei ole piht kindlasti mingi karistus või ülekuulamine. Piht on meie võimalus Jumalaga kohtuda ja Tema armu osaliseks saada. Piht võib küll tunduda natuke hirmus ja pihile minek ei ole alati lihtne asi, aga seda meie uhkuse, mitte millegi muu  pärast! Jumal ootab meid pihisakramendis alati suure armastusega, täis halastust, sest Ta on tõeline Isa!

Lastel tekkis küsimus, et kui me pole päris kindlad, kas Jumal on olemas või mitte, siis mis sel puhul pihi ja armulauaga teha… Õpetaja vastas nagu oskas: Usk on eelkõige Jumala kingitus. Tema annab meile usku. Seetõttu on kõige parem viis püüda seda Temalt palves paluda, eriti kui tundub, et usku on vähe. Kahtlusi tekib kõigil usklikel, sellest pole midagi. Aga oluline on tahe uskuda ja tahe usku tagasi saada – ja siis, kui tahame ja palume, siis saame ka! Sest Jumal võtab  alati meie palveid kuulda! Ja kui me tahame uskuda, siis kindlasti ka usume! Kuid selliste kahtluste korral on just preester see, kes saab aidata aru saada, mida sa peaksid tegema. Tema oskab neis asjades kõige paremini aidata! Kindel on see, et kui sa ei usu, et Jumal on kohal armulaua- või pihisakramendis, siis pole vaja kohe neid sakramente vastu võtta. Piht ja armulaud pole kellegi jaoks kohustus, vaid meie suur võimalus! Ja neid vastu võtma peame me ainult siis, kui me tahame. Vahel saatan kiusab meid ja paneb meile pähe mõtteid, et me ei usu. Aga seda ainult selleks, et meid Jumalast eemal hoida, sest see on tema esimene eesmärk – meid Jumalast lahutada.

Tunni lõpus leppisime kokku, et kui pihi või armulaua osas tekib küsimusi või muresid, kahtlus, siis räägime sellest kindlasti ema-isa, preestri või pühapäevakooli õpetajaga! See on väga tähis ja oluline, et me ennast nendes asjades mugavalt tunneme ja selleks on vaja kõik “konksud” ja küsimärgid kõrvaldada!

Oli väga asjalik tund! Rõõmu kui palju (ja kui tore, et isegi Muhumaalt endiselt tundi jõutakse!)!

Õnnistatud nädalat!

EA 2 – 20.tund (10.04.16) – Püha Missa

Esimeses Ülestõusmispühade järgses tunnis meenutasime alustuseks, miks meil vahepeal tunnid ära jäid – sest tähistasime Jeesuse ülestõusmist! Ülestõusmispüha on nüüdseks küll möödas, kuid ülestõusmisaeg veel kestab, kokku lausa 50 päeva. See on suure rõõmu aeg, mil meenutame iga päev, mida Jeesus oma suure armastuse pärast meile tegi – ta suri ristil ja tõusis üles, et meid päästa. Tegelikult meenutame Jeesuse ülestõusmist igal pühapäeval  ja just sel põhjusel ongi pühapäev kristlase jaoks üks suur rõõmupäev, mida on loomulikult kõige parem ja õige tähistada Pühal Missal käimisega.

Püha Missa on Jumala laste suur rõõmus kohtumine üksteise ja eelkõige muidugi Jeesusega. Nagu ühes sügiseses tunnis rääkisime, kuuluvad Jumala perekonda nii maa peal elavad inimesed, kui ka kõik need, kes on juba Taevas Jumala juures ning inglid ja pühakud. Niisiis, kui meie kirikusse Missale tuleme, siis teame, et koos meiega peab Missat ka kõik see suur pere!

Kuid sellest teadmisest hoolimata võib vahel (eriti siis, kui ei ole veel harjunud Missal käima või kui pühapäev on ainuke vaba päev nädalas…) tekkida küsimus, miks on vaja Missale minna? Kas sellest ei piisa, kui ma kodus palvetan ja niimoodi Jeesusega kohtun? Palvetamine on kristlase elus kahtlemata täiesti hädavajalik tegevus, kuid Missal kohtume Jeesusega veelgi erilisemalt kui üksi kodus palvetades. Missal kohtume Jeesusega kolmel moel – preestri, Jumalasõna ja Armulaua kaudu. Kui meile Missal Pühakirja loetakse, siis selle kaudu Jumal räägib meiega – kuulame, mida Ta meile öelda tahab. Sellest, kuidas me Armulaua kaudu Jeesusega kohtume, oleks hea meeldetuletuseks eelmiste tundide kokkuvõtteid lugeda.

Nii et  võime täiesti kindlalt öelda, et katoliiklase jaoks on Püha Missa kindlasti kõige-kõige tähtsam asi üldse, meie elu keskpunkt. Aga jällegi, kui veel ei ole harjunud Missal käima, võib jääda arusaamatuks, kuidas see nii saab olla. Veelgi enam – Missa võib tunduda pikk, igav, tüütu jne… Mis selle vastu teha saab? Kuna suurem osa meie rühma lastest muusikaga tegeleb, võrdlesime pillimänguga. On ju nii, et kui pilliõpetaja annab uue noodi, siis alguses on seda raske mängida – kogu aeg tuleb keskenduda noodi ja sõrmede jälgimisele – ning üldse ei saa aru, et see lugu võib olla ilus. Kuid kui lugu selgeks saab ja pähe jääb, siis on selle mängimine suur rõõm. Nii on ka Missal käimisega. Alguses tuleb lihtsalt  jälgida ja olla tähelepanelik (mida rohkem katsume Missal toimuvat tähele panna, seda vähem jääb aega igavuse tundmiseks!), kui vaja, siis kasutada Missa korda, küsida selgitusi emalt-isalt ja eelkõige lihtsalt käia Missal. Ajapikku saab kõik selgeks, mis alguses keeruline ja arusaamatu tundub ning Missa muutub ilusaks ja armsaks, Jumala abiga!

Lapsevanematele: piiskopi loeng “Missa seletus” ja isa Pedro loeng “Elada Püha Missat”.

EA2 – 19. tund –Armulauast paavsti sõnadega

Sel nädalal tegime algust ettevalmistustega meie kevadiseks emadepäevakontserdiks, mis toimub 8.mail kell 13.00!! Pange juba kirja!

Hakkasime õpetaja Pille abiga õppima üht imeilusat laulu, mis on meie eriline kummardus meie armsatele emadele ja eriti sellele ühele – meie kõigi Emale!

Tänases tunnis rääkisime veel natuke pühast Armulauast ja Esimesest Armulauast ning selle tähtsusest meie jaoks. Armulauast oskavad kõige paremini rääkida muidugi preestrid. Meie uurisime täna, kuidas kõige tähtsam preester -paavst– armulauast rääkinud on. Nimelt on paavst Benedictus XVI vastanud ühel kohtumisel Esimest Armulauda vastu võtnud lastega nende küsimustele armulauasakramendi kohta. Laste küsimused olid need kõige tavalisemad, mis on ühtlasi ka kõige fundamentaalsemad. Vaatasime siis, mida lapsed küsisid ja mida paavst neile vastas. Siin on  kerge ülevaade:

1.Kallis paavst, millised on Teie mälestused oma Esimesest Armulauast?

Paavst Benedictus kirjeldas oma esimese armu päeva kui päikselist ja imeilusat päeva igas mõttes – kirik oli kaunis, mängis ilus muusika ja umbes 30 last oli ühes temaga. Ta oli 9 aastane. Kuid kõige kallim mälestus on, et ta sai aru, et Jeesus on tulnud tema südamesse. Et Jeesus, Jumal ise, on koos temaga ning, et see on armastuse kingitus, mis on tähtsam kui kõik muu. Ta süda oli täis rõõmus, sest ta sai aru, et siit edasi algab elus uus peatükk, uus teekond ning et on väga oluline jääda truuks sellele esimesele kohtumisele. Ta ütles Jeesusele, et “ma tahan alatiseks Sinuga jääda” ja palus, et Jumal oleks alati temaga. Sellest kohtumisest algas elukestev teekond ühes Jeesusega. Ja kui meie käime koos Jeesusega, siis saab meie elu olema väga hea!

2. Minu õpetaja ütles mulle, kui valmistusin esimeseks armulauaks, et Jeesus on kohal armulauasakramendis. Aga kuidas? Ma ju ei näe teda?

Selle küsimuse peale oskasid meie lapsed ise paavstiga sarnaseid mõtteid välja tuua. Paavst ütles, et on palju asju, mida me ei näe, ent mis on siiski olemas. Näiteks ei näe me oma mõistust, aga see on sellegipoolest olemas. Ent mida me näeme on see, mida need asjad – mida me ei näe – teevad, või mis neist tuleb. Näiteks ei näe me elektrit, aga mida me näeme on elektrist tekkiv valgus. Samamoodi on ülestõusnud Kristusega. Me ei näe teda otse, aga igal pool, kus on Jeesus, muutuvad inimesed paremaks, nad kasvavad headuses. Seal on rohkem rahu üksmeelt jne. Niisiis ei näe me Jumalat ennast, aga näeme tegusid, mida ta teeb ja selle kaudu saame aru, et Ta on kohal.

 

  1. Mida annab meie igapäevasele elule Missal käimine ja armulaua vastuvõtmine?

See hoiab elu koos, loob sellele keskme. Meil on nii palju asju ja tegemisi, kuid kui meil pole Jeesust tunneme, et midagi on puudu. Tunneme, et pole kedagi, kes meie elu juhiks, puudub sõber, puudub rõõm, puudub jõud suureks kasvada ja parem olla. Kuigi me ei näe ega tunne seda, mida Jeesus meie jaoks teeb kohe pärast armulaua vastu võtmist, siis pikapeale hakkame tundma ja aru saama sellest, mis see tähendab kui teda meie elus ei ole. Tunneme, et me ei ole täielikud. Jeesust armulauas vastu võtta on niisiis hädavajalik. Tema annab meile valgust ja juhtimist ning kõike muud, mida ma vajame, et elada täielikku elu.

 

  1. Kallis paavst, kas Te võiksite seletada, mida Jeesus mõtles, kui ta ütles “mina olen eluleib”?

Sellest rääkisime eelmistel tundidel juba ise ka. Paavst ütleb samuti, et nagu meie keha vajab toitu, et kasvada ja elus püsida, nii vajab toitu ka meie hing, elada. Ja Jeesus, armulauasakramendis –leiva kujul– on see, kes toidab meie hinge andes meile kõike mida see vajab, et hing võiks olla õnnelik ja kasvada paremaks ning et võiksime ühel päeval igavese elu pärida.

 

  1. Püha Isa, kõik räägivad, et on oluline pühapäeviti Missal käia. Me läheksime hea meelega, aga vanemad ei vii meid, sest nad magavad pühapäeva hommikuti. Kas Te võiksite neile midagi öelda, et nad mõistaksid, et on oluline pühapäeviti missal käia?

Paavst ütles, et  ta mõistab suurepäraselt ja suhtub suure lugupidamisega laste vanematesse, kel on väga palju tegemist. Ent ta soovitas siiski tüdrukul oma vanematele öelda (muidugi armastuse ja lugupidamisega):”Armsad emme ja issi, Jeesusega kohtumine on meile kõigile nii väga vajalik, ka teile! See kohtumine rikastab meid ja on meie elu väga tähtis osa. Palun leiame selleks natuke aega ja võimalusi. Palun mõistke, et see pole oluline mitte üksnes mulle ja õpetajatele vaid meile kõigile ja see tooks palju valgust meie ühisesse pühapäeva!”

Paavst Benedictus XVI kohtumine lastega  toimus püha Peetruse väljakul 15. oktoobril 2005

Väga suur rõõm on, et laste teadmised armulauast hakkavad vaikselt kinnistuma. Nüüd edasi tuleb püüelda selle poole, et see saadud tarkus oleks ennekõike südametarkus ning,  et nende esimene kohtumine Jeesusega oleks nende jaoks seeläbi tõesti uue elu  ja elukestva sõpruse algus.

pope_00016-4_3

 

 

 

EA2 – 18.tund (28.02.16) – Armulauasakrament

Tänases tunnis rääkisime juba täpsemalt sellest, misasi on Armulauasakrament ja kuidas me selle saime.

Jeesus andis meile Armulauasakramendi Suurel Neljapäeval, oma viimsel õhtusöömaajal (mida nimetatakse ka Pühaks Õhtusöömaajaks), kui ta pidas jüngritega paasapüha söömaaega. Paasapüha oli juudirahva tähtpäev, mil meenutati Jumala headust ja seda, kuidas ta päästis juudirahva Egiptuse orjusest. Paasapüha õhtusöök koosnes erilistest toitudest – lambalihast, rohelistest köögiviljadest, kibedatest maitsetaimedest, hapnemata leivast ja veinist.

Jeesus teadis, et ta peab juba järgmisel päeval surema ning suurest armastusest oma sõprade vastu tahtis ta veel viimast korda nendega koos olla ja neile midagi erilist kinkida. Siinkohal arutlesime, et kui mõni hea sõber läheb kuskile kaugele ära ja enne meile midagi kingib, siis see kingitus aitab meil teda meeles pidada ja tekitab tunde, nagu oleks ta ikka koos meiega. Ka Jeesus tahtis oma sõpradele sellise kingituse teha, kuid tema kingitus oli veelgi suurem – ta kinkis meile iseenda leiva ja veini kujul, jäädes niimoodi meie juurde mitte ainult mälestusena, vaid päriselt.

Lugesime Piiblist ette Jeesuse sõnad Pühal Õhtusöömaajal:

Ja ta võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile, öeldes:
„See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!” 

Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles:                                                      „See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse. 

Kui Jeesus ütles “see on minu ihu”, siis leib muutus päriselt Jeesuse ihuks. See nägi välja ja maitses nagu tavaline leib, aga oli tegelikult Jeesus ise. Samamoodi toimus ka veiniga. Pühal Õhtusöömaajal andis Jeesus jüngritele esimest korda Armulauda. Ta andis ennast Eluleivana, mis aitab inimestel rohkem armastada ja head teha.

Tuletasime meelde, kus me neid sõnu veel kuulnud oleme. Peaaegu kõik olid märganud, et neid samu sõnu ütleb preester Missal. Jeesus tahtis, et kõik inimesed saaksid olla koos temaga, mitte ainult jüngrid. Seepärast tegi ta oma jüngritest preestrid, kui ta neile Pühal Õhtusöömaajal ütles: “Tehke seda minu mälestuseks”. Ta tahtis, et kuni maailma lõpuni pühitseksid preestrid Armulauda, et kõigil inimestel oleks võimalik süüa Eluleiba. Missa ajal kordab preester neid sõnu, mida Jeesus ütles ning leib ja vein muutuvad Jeesuseks.

Kui Jeesus elas veel maa peal, siis said inimesed temaga koos olla nii, nagu meie saame koos olla oma pere ja sõpradega. Kuid praegu, kui Jeesus on Taevas oma Isa juures, on parim viis temaga kohtumiseks just Missal. Seepärast ongi Missa katoliiklaste jaoks nii tähtis – me tuleme Missale, et olla koos Jeesusega.

Lisalugemist-kuulamist lapsevanematele:

Piiskopi loeng Armulauasakramendist ja Kompendium 271-294, KKK 1322-1419

EA2 – 17.tund – Jeesus on Eluleib

Tänases tunnis jõudsime lõpuks meie rühma jaoks kõige tähtsama teemani ja hakkasime rääkima Armulauast. Täpsemalt rääkisime sellest, miks meil üldse Armulauda vaja on ja mida see tähendab, et Jeesus on Eluleib.

Kõigepealt arutlesime, milleks on olemas tavaline leib ja miks me üldse sööma peame. Ikka selleks, et elus püsida, kasvada, jõudu saada ja teha kõike muud, mida me tegema peame. Nagu Madis väga tabavalt ütles, leib on elu!

Lugesime evangeeliumist, kuidas Jeesus leiba jagas:

Ja kui aeg oli läinud juba hiliseks, astusid ta jüngrid tema juurde ja ütlesid: „Paik on üksildane ja aeg juba hiline, lase nad ära minna, et nad läheksid ümberkaudsetesse asulatesse ja küladesse ning ostaksid endile midagi süüa!” Aga Jeesus vastas neile: „Andke teie neile süüa!” Nemad ütlesid talle: „Kas peame minema ja ostma kahesaja teenari eest leiba ja andma neile süüa?” Aga tema ütles neile: „Mitu leiba teil on? Minge vaadake!” Ja kui nad olid järele vaadanud, ütlesid nad: „Viis, ja kaks kala.” Ja ta käskis seada nad kõik istuma rühmiti haljale rohule. Ja nad istusid maha sajakaupa ja viiekümnekaupa. Ja Jeesus võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taevasse, õnnistas ja murdis leivad ning andis jüngrite kätte, et nad viiksid need rahvale, ning jagas ka need kaks kala kõigile. Ja kõik sõid ja said kõhud täis. Ja korjati kokku kaksteist korvitäit leivapalukesi ja kalu. Ja nende leibade sööjaid oli viis tuhat meest. (Mk 6: 35-44)

Jeesus jagas leiba mitmele tuhandele inimesele, sest ta teadis, et nad on väsinud ja näljased ja ta ei tahtnud neid niimoodi ära saata. Ka meie võime leiba (või üldse oma toitu) teiste inimestega jagada. Lapsed teadsid hästi, et leiva jagamine näitab sõprust ja koos söömine teeb lähedasemaks. Proovisime selle järgi ka! Joonatan sai enda kätte kaks väikest leivapätsi ja murdis need tükkideks ning jagas kõigile tunnisolijatele. Siis lugesime kõik koos söögipalve, sest leib on püha, see on kingitus Jumalalt ning selle eest tuleb Jumalat alati tänada. Siis sõime ja püüdsime ette kujutada, et meiegi oleme need Jeesuse jüngrid, kes rõõmsalt üksteisega leiba jagavad. Ja tõesti, arutelu jätkus veelgi sõbralikumas toonis!

Leiba süües tuletasime meelde, milliseid kingitusi Jumal meile veel on teinud. Vanemad, pere, sõbrad, elu, maja, riided…jne. Aga kõige suurem kingitus, mille ta meile on andnud, on tema ise. Ta armastab meid nii väga, et ta tahab olla kogu aeg meiega koos, meiega üks. Sellepärast annab ta ennast meile väikese leivakesena. Kui me võtame vastu Armulauda, siis me võtame vastu Jeesust leiva kujul, see tähendab, et me sööme Jeesust. Kuna see mõte nii mõnelegi näole üsna ehmunud ilme tõi, siis lugesime Piiblist, mida Jeesus ise enda kohta ütleb:

Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.” (Jh 6:51)

Kui tavalist leiba süües me kasvame ja saame jõudu kõigeks, mida tegema peame, siis Armulaualeib aitab meil kasvada Jumala lastena, annab jõudu Jumala ja teiste inimeste armastamiseks ning headeks tegudeks. Kui tavalise leiva jagamine teeb inimesi sõpradeks, siis Armulaud, mida preester Missal jagab, teeb meid paremateks sõpradeks Jeesusega ja ka üksteisega, see aitab meil saada paremaks Jumala laste pereks. Ja nii nagu tavaline leib annab meile elu siin maa peal, annab Jeesus, Eluleib, meil igavese elu Taevas.

Lisalugemist-kuulamist lapsevanematele:

Piiskopi loeng Armulauasakramendist ja Kompendium 271-294, KKK 1322-1419

 

EA2 – 16.tund (14.02.2016) – Ristitee palve

Seekordses tunnis, kui olime heade asjade ringi ära teinud ja ka üheskoos pühapäevase evangeeliumi üle arutlenud, jätkasime juttu paastuaja teemal. Seekord rääkisime lähemalt ühest palvest, mida ongi eriti soovituslik lugeda just paastuajal ja mis kannab nime Ristitee.

Paastuaeg lõpeb Jeesuse ristisurmaga. Aga veel enne, kui Jeesus ristil suri, mõisteti tema üle kohut ning ta pidi ise oma risti Kolgata mäele kandma. See teekond oli raske ning Jeesus pidi palju kannatama ja suurt valu tundma, kuid ta tegi seda suurest armastusest meie kõigi vastu – selleks, et oma kannatuste ja surmaga meile igavene elu kinkida. Ristitee ongi selline palve, mille abil saame mõtiskleda Jeesuse kannatuste üle ja saata teda tema teekonnal Kolgatale. Kindlasti aitab see palve meil olla Jeesusele lähemal ning paremini mõista, kui väga ta meid armastab!

Meie katedraalis toimub Ristitee igal paastuaja reedel kell 17.00. Ja juba sel laupäeval, 20. veebruaril kell 11.00 toimub Ristitee lastele.

Kuidas Ristiteed palvetatakse? Selle kohta leiab hea juhendi näiteks meie palveraamatust. Lühidalt öeldes käib see nii. Kiriku seintel on pildid sündmustest, mis toimusid Jeesuse ristiteel. Neid sündmusi on kokku 14 ja neid nimetatakse peatusteks. Kõik kes on kirikusse tulnud, liiguvad ühe pildi juurest teise juurde, käies nii läbi terve Jeesuse Ristitee. Iga peatuse juures palvetatakse natuke ja loetakse ette, mis just selles peatuses juhtus. Ning siis liigutakse lauldes järgmise pildi juurde. Kirjelduse järgi võib tunduda veidi keeruline…aga kes kohale tuleb, saab asja kindlasti üsna ruttu selgeks!

Ei ole vaja muretseda, kui enne pole Ristiteed lugenud. Kõige tähtsam on, et kasutaksime võimalust veeta üks paastuaja laupäevahommik koos Jeesusega tema Ristiteel. Kindlasti aitab see meil kõigil palju paremini valmistuda nii Ülestõusmispühadeks kui Esimeseks Armulauaks…ja teeb Jeesusele palju rõõmu!