Tund 1 – 24.09.2017 – Ma olen Jumala laps

Täna, 24. septembril kogunesime PA1 rühmaga oma esimeseks tunniks. Meid oli kohal 4, aga teame juba, et järgmistel kordadel on meid rohkem!

Selle aasta tundides keskendume ennekõike palvele. See on praegu kõige tähtsam – õppida üha enam Jumalaga suhtlema, nii palve kui sakramentide ning meie igapäevase elu kaudu.

Teemade poolest jaguneb aasta laias laastus kaheks. Esimesel poolaastal räägime rohkem sakramentidest, sest lapsed on äsja vastu võtnud Esimest Armulauda ning hakanud käima pihil, mistõttu on hea süvendada teadmisi nende kohta ja neist rääkida, et sakramendid ja nende vastuvõtmine muutuksid tõesti laste elu osaks ja nad õpiksid mõistama nende väärtust veel paremini.

Alustasime oma tundi väikese palvusega. Istusime ringis vaibale ja kõigepealt tegime sissejuhatuseks väikese koduse altari, et meil oleks lihtsam Jumala ligiolu tajuda. Lapsed panid ise altarile lina, krutsifiksi, küünla ja Piibli ning rääkisime ka, miks üks või teine element meie jaoks oluline on. Tundi alustasime kellukesega, mis märgibki tunni algust ja  lõppu. See aitab meil meeles pidada, et kõik, mis kellukese helina vahel jääb – ehk meie tund – on palve ehk Jumalaga rääkimine ja Temaga koos olemine.  Seejärel palvetasime koos ja tänasime Jumalat kõige eest, mille eest meil oli meeles Teda tänada. Lugesime Evangeeliumit ja arutasime põgusalt, mida Jumal meile sellega öelda võis. Tavaliselt loeme vastava pühapäeva Evangeeliumit, aga täna valisime lugeda lugemist Heast Karjasest (Jh 10 1–18), sest see haakus väga hästi tunni teemaga.  Lõpetuseks kirjutasime väikesed eestpalved, lugesime need ette ja panime need kokku ühte purki, mille omakorda asetasime altarile – et kõik, kelle eest me palvetaksime, oleksid selle tunni jooksul palves Jumala ette toodud.

Tänase tunni teema oli “Mina olen Jumala laps”. Kõigepealt lasime ringi käima ühe karbi, mille sees võisime näha “Jumala kõige kallimat aaret”. Iga üks pidi seda ise vaikselt vaatama ega tohtinud teistele öelda, mis see oli.  Karpi vaadates nägid lapsed peeglit. Seega nägid nad iseennast – Jumala kalleimat aaret! Nõnda ongi. Meie oleme Jumala kalleimad aarded – iga üks meist. Oleme Jumala lapsed, Tema on meie Isa ja Jumal armastab meid nii väga, et on andnud oma elu meie eest ning annab end meile tänini kogu aeg. Sellest viimasest mõttest tuleb meil sel aastal palju juttu.

Seega arutasime selle üle, miks me oleme Jumala lapsed, kuidas me seda teame ja miks see nii oluline on. Rääkisime ka Jeesusest, kes on samuti Jumala laps ning seega meie vend, kes õpetab meile seda, kuidas olla head Jumala lapsed. Jeesust ja Tema õpetusi järgides õpime olema Jumalale headeks lasteks. Jumala lasteks saame me eriliselt ristimise sakramendi kaudu ning kõik ristitud inimesed kuuluvad ühte Jumala perekonda – Kirikusse – kus me kõik oleme vennad ja õed.  See teema haakus hästi tunni algul loetud Evangeeliumi kirjakohaga ning lapsed võrdlesid teemat arendades endid lammastega väga osavalt ja täiesti omal algatusel.

Tunni teises pooles joonistasime endast portree. Paberile oli kirjutatud “Minu nimi on……(lapse nimi). Mina olen Jumala laps!”. Pildid riputasime ilusasti klassiruumi üles. Kahjuks kõik pildid päris valmis ei saanud, aga neid saame teine kord lõpetada.

unnamed 1

Tunni lõpuks kogunesime jälle vaibale väikeseks lõpupalveks. Lugesime Meie Isa palve ja Ole Tervitatud Maarja palve ning korjasime kokku ka altari. Ja nagu lubatud, lõpetasime tunni kellukese helinal.

Kohtumiseni järgmisel nädalal!

unnamed

 

PA1 – 2. tund (4.10.15) – Sõbrad ja kaitseinglid

Tänast tundi alustasime Pühakirja lugemisega. Aga mitte lihtsalt niisama ettelugemise ja kuulamisega, vaid poisid said võimaluse tutvust teha kirikukalendri ja selles peituvate tähtede-numbritega. Meeskonnajuht Matteuse eestvedamisel otsiti kirikukalendrist üles tänane kuupäev ja tänase kuupäeva juurest tänane evangeelium. Seejärel asusime (ikka Matteuse juhtimisel) Piiblist vastavat kirjakohta otsima. Lõpuks sai tänane evangeelium üles leitud ja kõigile ette loetud. Ning siis hakkasime meenutama, millest räägiti jutluses…ja nii jõudsimegi sõpruseni, mis oligi meie tänase tunni põhiteema.

Arutlesime, milline on hea sõber ja tõeline sõprus. Kõik tunnis olnud tunnistasid, et ikka on ette tulnud tülisid ja halvasti ütlemisi. Kuid otsustasime üheskoos, et eks seegi käib sõpruse juurde, ainult peaasi on mitte solvunuks jääda, vaid ikka andeks paluda ja ära leppida. Üks solvumine, tüli või halb sõna ei tohiks küll head sõprust lõhkuda! Aga muidugi peame oma sõnu ja käitumist ka paremini jälgima õppima ning oma sõprade vastu head olema. Näiteks ei tohi sõpru ei tohi kiusata ega sõprade saladusi välja rääkida.

Kõik poisid ütlesid kui ühest suust, et hea sõber on see, kes alati kommi annab. Samas oldi ka veendunud, et kui sõber üks kord keeldub kommi andmast, siis ka see ei tohiks olla põhjus solvumiseks või sõpruse lõpetamiseks, vaid talle tuleks ikka andeks anda. Ja muidugi püüame ise ka lahkemad olla ja oma sõpradele alati kommi anda 🙂

Hea sõber on see, kes alati aitab. Aitab kõiges, milles sõber abi vajab. Ka õppimises ja koduste ülesannete lahendamises. Tekkis küsimus, kas sõbra pealt maha kirjutada on õige. Nagu selgus, on peaaegu kõigil juhtunud, et keegi on tema pealt maha kirjutanud või et temal endal on pinginaabri vihikut väga vaja olnud… Aga koos selle küsimuse üle arutledes leidsime lõpuks, et õige see küll ei ole, sest tegelikult on ju tegemist valetamisega… Mida siis teha, kui pinginaaber ei oska? Õppida temaga koos, aidata teda või soovitada tal ausalt õpetajale öelda: “Palun aita!”. Ja kui ise midagi ei oska, siis pingutame õppides natuke rohkem ja küsime abi kelleltki, kes oskab.

Kuna üleeile oli pühade kaitseinglite püha, rääkisime ka nendest väga-väga erilistest ja headest sõpradest, keda me kaitseingliteks nimetame. Poisid teadsid väga hästi, et inglid on Jumala sõnumitoojad ning mäletasid ka seda, kuidas peaingel Gabriel tõi Neitsi Maarjale sõnumi, et temast saab Jumala Poja ema. Kuid nii, nagu ingel Gabriel tõi sõnumi Maarjale, toovad inglid sõnumeid ka meile – nad aitavad meil olla Jumalale paremad lapsed ja juhivad meid Tema tahtmist täitma. Igal inimesel on oma kaitseingel, kelle Jumal on just tema eest hoolitsema pannud. Me ei näe oma kaitseinglit, kuid ta on kogu aeg koos meiega, aitab ja kaitseb meid. Ta on nagu väga hea sõber, kellelt võime alati abi paluda. Võime oma kaitseinglit hommikul paluda, et ta meid päeva jooksul aitaks ja õhtul teda tänada, et ta meiega oli. Ka päeva jooksul võime temaga rääkida ja paluda, et ta aitaks meid milleski, mida me hästi ei oska või kardame. Ja üldse võime kaitseingliga rääkida kõigest, millest räägiksime hea sõbraga, sest just see ta ongi!

Tunni lõpetuseks tegime omale palvekaardid, mille peale kirjutasime ühe kaitseingli palve, mida võib iga päev paluda ja sisse sai igaüks oma sõnadega kirjutada, mida ta oma inglile öelda tahaks.

Oo püha kaitseingel,
keda Jumala armastus mind hoidma käsutas,
ole sel päeval mu kõrval,
mind valgustamas ja hoidmas,
valitsemas ja juhtimas.
Aamen.

PA1 – 17. mai 2015 – Palverännak Neitsi Maarja juurde

Maikuu on katoliku kirikus pühendatud Neitsi Maarjale, meie kõigi emale. PA1 grupi lapsed tegid möödunud pühapäeval väikese palverännakule Tallinna Toomkirikusse, kus altarist vasakul ripub seinal imekaunis pilt Neitsi Maarjast. Süütasime seal ühise küünla ning lugesime koos Roosipärga.

Palverännaku eesmärk - loeme Roosipärga Toomkirikus Neitsi Maarja pildi ees

Loomulikult kibelesid lapsed ka Toomkiriku torni ronida. Küsisime luba ja kuna saime kinnitada, et oleme pühapäevakooli grupp, lubati meid sinna tasuta. Üles torni oli tee järsk ja raske, aga seejärel avanenud kaunid vaated tasusid pingutuse. Tornimineku luba ootamas

Teekond tippu Vaade Toomkiriku tornist

Tornis Oleme üleval

Toomkiriku tornist allatulek oli aga tükk maad keerulisem ja ohtlikum, kui torni tõusmine. Nii mõnigi laps arvas, et see on tema elu kõige hirmutavam kogemus. Aga olime ettevaatlikud ja kõik sujus viperusteta. Toomkiriku ees tegime ühise pildi palverännakul käinutest.

PA1 palverändurid

Tagasitee jututeemaks kujunesid lemmikloomad, kuna Elisabeth pidi endale saama merisea. Loodame, et Elisabethi lemmikul saab olema hoolitsev perenaine!

Oli üks imeliselt rõõmus ja lootusrikas palverännak. 🙂

Vaprat vastupidamist suvevaheajani!

Mari

e-post: mariklammer@gmail.com

PA1 – 26. aprill 2015 – Ülestõusmisaeg ja Nelipühad

 

Kevad on käes ja pühapäevakooli kokkusaamisi on enne suvepuhkust jäänud ainult veel mõned. Ees on emadepäeva kontserdi peaproov ja kontsert ise. Igas tunnis kulub osa ajast lauluprooviks ja jutuajamiseks on aega vähem. Et natuke Ülestõusmisaja saabuvateks sündmusteks valmis olla, rääkisime pühapäevases tunnis sellest, mis aeg on ülestõusmisaeg ja et see lõppeb Nelipühadega –Püha Vaimu väljavalamisega. Tuletasime meelde Evangeeliumis kirjeldatud sündmusi ja nende sündmuste tähendust meie igapäevases elus.

Meisterdamiseks poleks tunnis aega jätkunud, aga iga laps sai koju kaasa valge tuvi tegemise šablooni koos õpetusega. Soovi korral on igaühel võimalik kodus valmistada endale üks sümbol, mis aitaks meelde tuletada Püha Vaimu lähedal olekut. Ja kuna Nelipühadeni veel aega on, siis selle aja ehk lapsed leiavad.

Aga lauluproov õnnestus juba Laureni ema, Gerli abiga üle ootuste hästi. Saabuval pühapäeval on kontserdi peaproov kirikus.

Olge hoitud!

Mari

(Mari Klammer – tel: 56456242)

PS! Lisan siia mõned fotod 8. märtsil 2015 toimunud Püha Roosipärja salvestusest, mida pole seni veel jaganud.  PA1 grupi lapsed andsid seal oma olulise panuse. Aitäh!

8. märts 2015 - väike kehakinnitus enne suurt tööd

8. märts 2015 - väike kehakinnitus enne suurt tööd II Roosipärja salvestus 8.03.2015

8.03.2015 Roosipärga salvestamasRoosipärga salvestamas 8.03.2015Süles on turvalisem 8.03.2015

PA1 – 17. tund (01.03.2015) – Mõtiskluspalve

Miks me ümbrikke pühapäevakooli tunnis meisterdasime?
Eesmärk on kasvatada harjumust iga päev võtta aega palveks, mida nimetatakse mõtiskluspalveks – räägime Jumalaga oma sõnadega, usalduslikult nagu sõbraga, isaga, emaga, venna või õega.

See aeg teeb kindlasti neile palju head ja on seda aega väärt mitmesuguste päevatoimetuste hulgas 🙂

Millest rääkida?

Jutustada Jumalale kuidas päev läks või mis mind ees ootab, muredest ja rõõmsatest ning toredatest asjadest… paluda midagi sellele või teisele inimesele… mida tahaksin Jeesusele lubada, Tema abiga paremini teha…

Mida ümbrikusse panna?

Palun teha igaks päevaks kaart või paber (kes tunnis ei jõudnud), millele laps saab kirjutada iga päev midagi (üks sõna, üks lause), mida ta tahab Jumalale sel päeval öelda. Palvevormide erinevusest – eestpalvetes me pöördume Jumala poole kõik koos, kogukonnanna, aga mõtiskluspalves on alati isiklik vestlus – mina ja Jeesus.

Millal?

Mõtlesime koos välja kaks konkreetset aega, millal palvetada:

– hommikul, enne kui kooli lähen
– pärastlõunal kohe kui koolist koju jõuan ja enne kui midagi muud hakkan tegema

Igaüks vaatab milline aeg talle paremini sobib, võib olla ka mõni muu aeg, peaasi, et oleks regulaarne!

Mis edasi saab?

Võtke igal pühapäeval ümbrik kaasa. Ümbrikus võiks olla 6 või 7 kaarti palvetega. Meisterdame järgmisel korral postkasti, kuhu hakkame kaarte iga kord panema. Vaatame igas tunnis üle kas ja mitu keegi nädala jooksul kirjutas, et kevadeks kasvaks harjumus võtta iga päev aega mõtiskluspalveks.

Mul oli väga hea meel näha, et lapsed oskasid töövahendeid üksteisega jagada, üksteist meisterdamisel aidata ja pärast ära koristada! Tublid!!

Mari U.

PA1 – 16. tund (22.02.15) – Roosipärja saladused

Isa Igoril oli sünnipäev – seda ei juhtu iga päev!… Peale tavapärast alguspalvet laulsime isa Igorile ühe sünnipäevalaulu. Ka meie grupile oli isa Igor jätnud sünnipäevapuhuseks maiustamiseks kommikarbi. Aitäh ja palju õnne!

Kuna Roosipärja palvest on seoses Maarjamaa 800. aastapäevaga veidi rohkem juttu ja kindlasti võiksid kõik sellele kaunile palveviisile aeg-ajalt aega pühendada, siis rääkisime ka meie seekord tunnis Roosipärjast. Oleme seda teemat ka varem käsitlenud, ent nüüd tuletasime meelde, miks ja kellele me seda loeme ning millised on traditsioonid seoses Roosipärjaga.

Tuletasime meelde Rõõmurikka, Valurikka, Valgusrikka ja Aurikka Roosipärja saladused, mida on kokku 20 ning arutasime, kuidas saame Jeesuse ja Neitsi Maarja elusündmustele mõeldes seda palvet oma eluga siduda. Et paremat ettekujutust saada, lugesid lapsed meie Palveraamatust ette mõned Roosipärja palve mõtisklustekstid. Arutelu sai elav ja küsimusi tuli palju. Tundus, et peaksime samal teemal millalgi veelkord  rääkima, sest aeg sai lihtsalt otsa. 🙂

Tunni lõpuosa sisustas aga Kevadkontserdi lauluproov, mida aitab meie grupil läbi viia Laureni ema Gerli. Laul, mida õpime on „Ave Maria, Jumalaema“. Esimene salm kõlas proovi lõpuks juba päris kenasti. Nüüd oleks vaja veel kõik ülejäänud salmid ka pähe õppida. 🙂

Rõõmsa jällenägemiseni!                                                                                                                                                                 Mari K.

PA1 – 15. tund (15.02.15) – igaõhtune südametunnistuse läbikatsumine

Suure naeru ja itsitamise kõrvalt märkasime, et see Maarja laul, mida me kontserdiks harjutame on hästi kena! Esimene salm on juba selge!! Tuleval pühapäeval on veel üks proov ja siis me vist peame natuke ootama kuni teised grupid harjutavad…

Kõigile oli väga selge see, et vaatleme oma südametunnistust pihiks valmistudes. Ent tundus, et paljudele õhtune südametunnistuse läbikatsumine ei olnud veel harjumuseks saanud… Proovigem! Peaks kestma maksimaalselt 2-3 minutit. All on mõned head küsimused lastele, mis aitavad seda teha.

Mõte on lihtne:
Kui sa teed midagi halvasti ja seejärel kurvastad, siis seepärast, et sa oled hea laps ja armastad väga oma vanemad. Ja kui sulle antakse andeks, siis see annab nii palju rõõmu, sügavat rõõmu. Kui sa palud Jumalalt andeks, siis seepärast, et sa armastad teda!

Palun vabandust!” Ja kindlasti ütleme Jumalale: “Aitäh!” Näiteks uue päeva eest, vanemate eest, vendade-õdede eest, õpitu eest, sõprade eest, trenni eest, teiste kannatlikkuse eest…… Hea on ka öelda: “Aita mind rohkem!”! Selle tegevuse ja tolle inimesega…..

Mõned küsimused, mis võivad õhtuti südametunnistuse läbikatsumisel abiks olla:

  • Kas ma palvetasin pärast ärkamist ja enne magamaminekut?
  • Kas ma kuulasin kohe oma vanemate sõna?
  • Kas ma vihastasin oma õdede, vendade või sõprade peale?
  • Kas ma olen neile andeks andnud?
  • Kas ma valetasin?
  • Kas ma õppisin nii palju kui vaja oli ja aitasin kodus kõigega, mida pidin tegema?

või

– Mis läks täna hästi?
– Mis ma tegin täna halvasti?
– Mis ma oleksin võinud teha paremini?

Kokkuvõttes – tänada Jumalat, paluda andeks ja paluda edasiseks rohkem Tema abi! Lühidalt! Igal õhtul 2-3 min!

Toredat vastla- ja tuhkapäeva, näeme hiljemalt tuleval pühapäeval! 🙂
Mari U.

Lisa:

Võite ka kodus arutleda 2 õige vastuse üle küsimusele “Miks süda peaks valutama, kui ma Jumalat solvasin?”:

  • Sest Ta on lõputult hea
  • Sest siis ma leian rahu
  • Sest olen solvanud Jumalat, kes on mu Isa ja kes mind väga armastab
  • Sest kardan karistada saada

PA1 – 14. tund (8.02.15) – Paastuaeg

Eelmisele tunnile sobivaks jätkuks oli tänane teema peagi algav paastuaeg. Ja tänane tund oli eriti tore selle poolest, et paastuajast käis meile rääkimas meie piiskop – aitäh talle selle eest!

IMG_0171

Kõigepealt tuletasime meelde, mis see paastuaeg üldse on, millal algab ja kui kaua kestab. Viimane päev enne paastuaja algust on vastlapäev – tore pidupäev, kui saame hästi palju süüa (vastlakukleid, hernesuppi ja seajalgu), kelgutada, liugu lasta ja muidu rõõmustada. Vastlapäevale järgneb tuhkapäev, millega algabki Suur Paast. Tuhkapäev on liikuv püha, see tähendab, et see on igal aastal erineval kuupäeval, kuid alati on see kolmapäev ja 40 päeva enne ülestõusmispühi. Sel aastal on tuhkapäev 18. veebruaril. Miks on tuhkapäeval selline nimi? Sest tuhkapäeva Missal raputab preester inimestele tuhka pähe või teeb tuhaga laubale ristimärgi ning ütleb: “Pea meeles, et sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama” või “Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!” Niimoodi kutsub ta meid meelt parandama ja mõtlema maise elu kaduvusele. Paastuaeg kestab 40 päeva – see meenutab meile, kuidas Jeesus veetis 40 päeva kõrbes paastudes ja palvetades.

Paastuaeg on eriline aeg ning mõeldes Jeesuse paastumisele kõrbes (ta ei söönud seal peaaegu mitte midagi!), võiks ka meie käitumine sel ajal olla natuke teistmoodi kui muidu. Paastuajal on kolm märksõna, millele peaksime eriti tähelepanu pöörama – paast, palve, head teod. Paastumine tähendab vähem söömist. Tuhkapäev ja Suur Reede on täieliku paastu päevad, mis tähendab, et sööme nii vähe kui võimalik, peaaegu ei söögi. Lapsed muidugi nii rangelt paastuda ei tohiks, sest kuna nad peavad kasvama, peavad nad ka sööma. Küll aga võiksid lapsed, nagu täiskasvanudki, loobuda reedeti lihasöömisest. Reedene lihakeeld on seotud Jeesuse ristisurmaga – kuna Jeesus sel päeval meie pärast kannatas ja suri, püüame meiegi millestki loobuda ja rohkem Jeesusele mõelda.

Palvetama ja häid tegusid tegema peaksime muidugi kogu aeg, kuid paastuajal võiksime seda teha rohkem kui tavaliselt. Näiteks iga päev natuke rohkem palvetada või lisaks oma tavalisele palvele lugeda iga päev lisaks ühe Meie Isa. Teiste inimeste vastu peaksime ka terve paastuaja püüdma head olla ja rohkem aitama abivajajaid. Isa Philippe rääkis meile ilusa loo sellest, kuidas ta väikese poisina paastuajal raha kogus, et annetada see puudust kannatavatele lastele,  ning kutsus meid üles sedasama tegema. Kahjuks on maailmas praegugi palju lapsi, kellel pole piisavalt süüa, rääkimata kõigest muust, mis meil olemas on. Ehk võiksime paastuajal ema-isa antud kommirahast pisut kõrvale panna ja kinkida see kellelegi, kellel seda palju rohkem vaja on?

Ja veel üks väga oluline asi, mida kindlasti paastuajal tegema peaks, on pihil käimine.

Tunni lõpetuseks püüdsime hetkeks vaikuse tekitada, et igaüks saaks välja mõelda vähemalt ühe hea teo, mida ta paastuajal teha saab. Kokku sai häid tegusid päris palju – teen emale ja sõpradele ilusaid kingitusi, annetan raha, kaklen vähem oma vennaga, kiusan vähem või üldse ei kiusa, teen emale ja isale süüa, teen kassile pai, vihkan vähem ämblikke… Küllap leiab igaüks sellest vägevast loetelust endale midagi jõukohast! 🙂

PA1- 13. tund (01.02.2015) – Meeleparandus ja piht – palume andeks!

Kõigepealt tahan pühapäevakooli õpatajana paluda andeks kõigi lastevanemate käest, sest mõned tunnid PA1 rühmas on siiani meie blogis kajastamata. Püüan end lähiajal parandada ja ka puuduvad teemad teieni vahendada. Kui see on juhtunud, leiate oma e-postist viited.
Sellel pühapäeval rääkisime aga esmaspäevasest (2.veebr.) küünlapäevast, mis on Jeesuse templisse toomise püha ja tähistab 40 päeva möödumist jõulupühast, Jeesuse sünnipäevast. Kuigi isa Igor oli lastemissal just kõnelenud selle päeva tähistamise põhjusest, olid meie väikeste „teoloogide“ (nagu väljendub isa Philippe) peades pisukene segadus – sündmused, mis seotud Jeesuse templisse toomisega ja Jeesuse templist leidmise lugu (kui Jeesus oli juba 12. aastane) olid täitsa sassis. …Loodetavasti sai pilt selgemaks! Meie lapsed on väga hõivatud mitmesuguste kooliväliste tegevuste ja ringidega ning nad teadsid juba, et küünlapäeval missale ei jõua.
1. veebruari tunni eesmärgiks oli jõuda meeleparanduse sakramendi ehk pihini. Veel paar nädalat ja tuhkapäevaga on algamas paastuaeg. Kahe nädala pärast, pühapäevasel missal, loetakse Markuse evangeeliumist, kuidas Jeesus tervendas pidalitõbise (Mk 1:40-45). Lugesime seda oma tunnis juba sel pühapäeval, et natuke ette mõelda.
Tunni põhiteema sissejuhatuseks tegime veidi pantomiimi ja lapsed üritasid ilma sõnu kasutamata kujutada mõnda haigust, mille vaatajad kehakeelest kohe ära tunneksid. Selliseid tõbesid on ju päris palju. Nii jõudsime lõpuks ka pidalitõveni – Magnuse esituses. Rääkisime natuke sellest hirmsast haigusest, mis alles mõnikümmend aastat tagasi oli ravimatu ja tähendas kogukonnast ja perekonnast väljaarvamist.
Seejärel mängisime mängu, kus lapsed pidid võimalikult kiiresti moodustama väljahüütud numbrile vastava liikmete arvuga gruppe. Mõte oli selles, et alati jäi mõni laps n.-ö. üle, sest õige arvuga liikmetega grupid olid juba moodustatud…. Muidugi leppisime kohe algul kokku, et see on mäng ja keegi üksijäämist südamesse ei võta ☺…. Pärast seda mängu arutlesime veidi, mis tunne võib olla teiste poolt välja tõrjutud inimesel.
Pea kõik lapsed väitsid, et nende klassis on keegi, kes alati üksi jääb!!! Kuigi selle mängu eesmärgiks ei olnud sellise tõsiasjaga silmitsi seista, kujunevad asjad vahest iseenesest… Arvan, et ehk võiks kodudes sel teemal natuke täpsemalt nende asjaolude tagamaid uurida – koolikiusamine ja tõrjutus on ju praegu kuum teema.
Lapsed olid nõus, et patt, olgu siis suurem või väiksem, on nagu haigus – süda valutab ja tahaks terveks saada. Mõni lastest küll arvas, et temal süda ei valutanud, kui ta pihile läks. Siiski selgus, et ta oli läinud ise, ilma ema või isa sunnita – järelikult oli ikka vaja minna.
Patt ei ole tavaliselt silmaga nähtav ja keegi meid selle pärast tõrjuma ei hakka – lihtsalt endal on halb olla. Jumal armastab meid hoolimata meie haigusest… või meie patust. Aga samamoodi, nagu Jeesus tegi puhtaks pidalitõbise, võib ta ka meie südame puhtaks teha patust, kui me seda temalt palume. Selleks on vaja ennast ette valmistada, pihile minna ja andeks paluda… ning paremaks saada. Igaks juhuks tuletasime veel koos meelde, missugused need teod on, mis Jumalalt andeks palumist vajavad.
Järgmised kaks pühapäeva (8. ja 15. veebr.) saavad meie grupi tunnid olema Roosipärja CD-raamatu salvestamise tähe all.
PA1 grupi emad-isad, palun vaadake oma e-postkasti saadetud kirja ja andke teada, kes lastest sellest osa võtta saavad!?

Õnnistatud nädalat!

Mari K.

PA1 – 8. tund (23.11.2014) – Kindlameelsusest / tugevusest

Selgus, et kõik lapsed käivad kusagil trennis! Mõni käib ka raskemas trennis näiteks jalgpallis. Jagunesime paaridesse ja jäime seejärel arutlema sisemise kindlameelsuse üle:

– Miks mul on vaja kindlameelsust?
Paljud leidsid, et kindlasti koolis õppides on vaja olla kindlameelne, eriti matemaatika kontrolltöö tegemisel, ka spordivõistlustel. Õpetaja abiga lisasime veel, et kindlameelsust on vaja ka olukordades, kus teised naeravad minu üle, siis, kui mul ebaõnnestub miski, siis, kui pean klassi ees esinema…

– Kust ma seda (juurde) saan?
Kindlasti ema käest ja isa käest.
Kahtlemata ka palve kaudu – kui proovin Jumalat rohkem usaldada. Näiteks kui ma pean klassi ees esinema, siis ma valmistun hästi ette ja mõtlen välja, mida ja kuidas ma teistele räägin ning siis … usaldan selle Jumala kätte, ütlen Talle, et näe olen andnud endast parima, aita mind seal klassi ees.

Lauren ja õpetaja jutustasid kahe peale loo hiirtest nimega August ja Priit. Lühendatud versioon:
“August oli mugavalt elav linnahiir, kel oli riideid ja kõike küllaga. Priit ent vaatamata kõigile mugavustele aeg-ajalt loobus neist – pesi end külma veega, sõi juustu asemele porrulauku ja püüdis Augustit veenda, et see teeks tedagi paremaks. August pööras aga selja. Õnnetuseks sadas ühel päeval nii palju lund, et hiired jäid lõksu. Päevad möödusid ja toit hakkas otsa saama. Priit talus seda olukorda üsna hästi, ent August oli enesevalitsust ja lootust kaotamas. Paljulugenud August teadis, et peab toiduta vastu kolm päeva ja täpselt sama palju kuluks tunneli kaevamiseks läbi lume. Juba esimese kokkupuute peale külma lumega, pööras August otsa ringi. Ta ei suutnud kaevata. Vaatamata näljatundele ja isegi vaatamata sellele, et ta võib varsti surra! Priit aga sai sellega hakkama ja pidevalt julgustas oma sõpra. August vaatas Priitu ja sai aru, et see hiir on palju targem kui ta arvas. Erinevalt temast endast, oli Priit harjutanud tegema asju seepärast, sest et ta tahtis neid teha ja mitte seetõttu, et need olid tol hetkel kõige meeldivamad tegevused. Ta käskis oma jalgadel kaevata, isegi siis kui need olid juba külmast lillad – Augusti jaoks oli see võimatu. August heitis pikali, oli valmis surema ja … kui ta silmad avas nägi ta justkui inglit – kes tegelikult oli med. õde. Med. õde ütles, et nad on teda juba mitu päeva ravinud alates sellest, kui üks vapper nelja külmunud jalaga hiir haiglasse jõudis ja juhised andis, kuidas teda leida. August jooksis Priidu juurde teda tänama, kes oli kaotanud mitu sõrme ja ühe kõrva, ent paistis rõõmsameelne. August tundis end kehvasti, sest ei olnud midagi kaotanud. Priit ütles talle, et tänu neile on ka tema siin, mis neist muidu kasu oleks olnud?! Loomulikult on nad endiselt väga head sõbrad ja Priidu kõrval õpib August oma väikest hellitatud ja nõudlikku keha valitsema, loobudes iga päev ühest tänapäevase hiire elus esinevast mittevajalikust mugavusest.”

Leppisime omavahel kokku, et igaüks püüab sel nädalal hommikul kohe voodist üles tõusta kui äratuskell heliseb või kui mind äratatakse.

Jõudu!! Palvetan, et see hea kavatsus ka igal lapsel realiseeruks!

Mari U.

A short story for children about will power